2026. aasta juunis on Euroopa taas rahutu manner. Sõjad käivad jälle impeeriumide vanadel piirialadel, poliitiline äärmuslus kogub jõudu, suurlinnades põrkuvad rahvuslikud, ideoloogilised ja kultuurilised identiteedid ning inimesed räägivad üha sagedamini «vana maailmakorra lõpust», isegi kui nad ei oska täpselt öelda, milline uus ajastu selle asemele võiks tulla. Sellisel hetkel tasub vaadata tagasi mitte mõnele suurele lahingule, vaid teatud inimestele, kes murranguliselt muutsid ajaloo käiku.