Kui teid ajavad närvi kolmesilindrilised turbopläristid ja armatuurlauale kruvitud hiiglaslikud tahvlid, siis Mazda 3 vaatab sulle otsa nagu vana sõber. Tal on kapoti all päris 2,5-liitrine mootor, salongis mõnusad materjalid ja nupud, mis isegi klõpsavad väärikalt. See pole kõige kiirem, kõige säästlikum ega kõige odavam, aga sellega sõites tekib tunne, et keegi pole juhti veel päris ära unustanud. Samas tuleb selle kangekaelsuse eest maksta nii tanklas kui ka igakuises eelarves. Kas see on viimane õige auto või lihtsalt väga hästi viimistletud nostalgialaks?